Plaatija “ups”
Ühele objektile valis tellija väga erilised Itaalias toodetud keraamilised plaadid. Mitte lihtsalt ilusad plaadid, vaid sellised, mis moodustaksid seinal ühe suure pildi. Iga plaat sobis ainult kindlasse kohta. Nagu pusle. Lisaks oli neil üks väike konks – seda plaati enam ei toodetud. Õnneks õnnestus plaadimüüjal tehas siiski nõusse rääkida ja tootmisliin pandi selle konkreetse objekti jaoks veel viimast korda tööle.
Mõni aeg tagasi helises mu telefon. Helistas plaatija: „Mirjam, kuule… kust sa need plaadid tookord tellisid?“ Selgitasin, kust need tellitud said. „Mul on nimelt üks mure,”, jätkas ta, „panen praegu samu plaate seina ja üks nurgaplaat ei lähe mustriga kokku. Äkki saad uurida, kas kuskil on mõni plaat veel alles?“ Seletasin talle, et neid plaate ei toodetud enam juba siis, kui mina need tellisin ja tõenäoliselt pole neid enam kusagilt saada. Selle peale vastas ta: “Ma tellisin need juba ammu enne sinu objekti ja ma oleksin sulle ikka väga tänulik, kui sa uuriksid.“ Saatsin siis pildid edasi oma müügiesindajale, kellelt saingi oodatud vastuse – neid plaate enam kusagil ei ole. Arvasin, et sellega lugu lõpeb, kuid ei. Plaatija palus edasi: “Äkki uurid Tallinna laod ka läbi? Sealt on kindlasti suurem võimalus leida.“ Ausalt öeldes ei olnud mul erilist soovi hakata ühe täiesti võõra objekti plaate taga ajama ja ma soovitasin tal ise kirjutada. Selle peale plaatija vabandas: „Mirjam, sa ju tead, et ma ei ole eriline meilisaatja.“ Pakkusin siis välja, et äkki aitab teda naine?„ Lõpuks mõtlesin, et mis see üks e-kiri ikka ära ei ole ja saatsin sinna samuti kirja plaadi küsimustega.
Tallinnast hakati uurima, kuidas üldse sai juhtuda, et ühest komplektist üks plaat ei sobi. Mõne aja pärast helistas mulle tagasi minu müügiesindaja, kes teatas: „Mirjam, Eestis on neid konkreetseid premium klassi plaate tellinud ainult kaks inimest, sina ja üks teine sisearhitekt.“ Hakkasime üle lugema, mitu pakki objektile saabus ja mitu plaati tegelikult seina läks ning jõudsime üsna kiiresti ühise järelduseni…
Helistasin plaatijale. „Kas sa tõesti arvasid, et see ei tule välja?“ Teisel pool toru saabus pikk vaikus ja seejärel ülestunnistus: „Jah, ma võtsin need plaadid, aga need oleksid ju niikuinii prügikasti läinud!“ Selgitasin siis talle, et selle objekti tellija on üks kõige kokkuhoidlikumaid inimesi, kellega olen koostööd teinud. Temal ei lähe ehitusel peaaegu mitte midagi raisku. Alles hoitakse isegi väiksemad plaadijupid, sest kunagi ei tea, millal neid vaja võib minna. Ta vabandas ette-taha ja selleks hetkeks olin ma nii pahviks löödud, et ei suutnud isegi lahendust välja mõelda.
Järgmisel päeval olin ma selle kõige üle natuke järele mõelnud. Helistasin talle uuesti ja ütlesin, et viigu plaadid ilusti tagasi objektile ja keegi ei saaks sellest intsidendist teada. Vastus tuli kiiresti: „Ei saa.“ Mina vastu: „Miks?“ Plaatija: „Sest ma panin need juba seina.“
Plaatija varastas ligikaudu 2000 euro väärtuses limiteeritud plaate, millest seina jõudsid ainult 4 plaati ning plaadimustrit seal õigupoolest selle kogusega välja ei tulnudki.
— Mirjam
No posts
